21/04/2023
Huvitavaid fakte perekonnanimede panekust enne 19 sajandit......
✅Isikunimesid leidub peaaegu igas arhiividokumendis. Enne 19. sajandi II veerandit oli perekonnanimi kõrgemast seisusest isikutel (aadel, vaimulikud) ning vähestel erinevate teenete eest vabakslastud talupoegadel. Enamik eestlasi omas vaid eesnime ja lisanime.
✅Suurem osa eesnimedest ehk ristinimedest olid piibli– ja pühakute nimedest tuletatud nimed, st nende kohapealsed mugandused (Katarina on Kadri, Johannes on Jaan), kuna ristiusueelsed põlisnimed olid juba välja tõrjutud. Alles nimede eestistamise kampaania käigus 20. sajandi alguses omandasid suure osakaalu mitmesugused uued tuletatud nimed.
✅Küllap on iga suguvõsauurija seisnud silmitsi hoomamatu Jaanide–Jüride või Liisude–Maride virvarriga, mille põhjustas lemmiknimede kasutamine ühes ja samas peres põlvkondade vältel. Seetõttu tuleks olla allikatest nopitud andmete töötlemisel ettevaatlik ning kahtluse korral kasutada isiku samasuse tõendamiseks teisi teadaolevaid andmeid (isanimi, sünnikoht ja –aeg vm).
✅Eesti alal tekkisid lisanimed ilmselt enne võõrvallutajate sissetungi, 16. sajandil olid need juba üsna püsivad. 17.—18. sajandil oli eesti talupoegade nimesüsteem üldjoontes järgmine: nimi koosnes lisanimest ning selle järele kirjutatud ristinimest. Lisanimi võis kujuneda talunimest (Rabasaare Jaak), elukutsenimetusest (Nahkuri Mats), hüüdnimest (Venelase Jaak) või isanimest (Mardijaagu Hans). Kirikukirjades on nimed mõnikord kirjas veelgi üksikasjalikumalt: lisanimele järgneb vanaisa, isa ja isiku enda ristnimi. Näiteks nimes Ruga Hanso Jaani Peeter oli Ruga talunimi, mis oli ühtlasi selle kandjale lisanimeks, Hans oli nimekandja vanaisa, Jaan aga isa. Teisi perekonnaliikmeid nimetati perepea järgi. allikas ra.ee
